Euroopa Ombudsmani ettepanek sõbraliku lahenduse leidmiseks Euroopa Komisjoni vastu esitatud kaebuse 1078/2013/EIS uurimisel

Koostatud vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5

Kaebuse taust

1. See kaebus puudutab seda, kuidas komisjon menetleb rikkumiskaebust, mis puudutab Itaalia ametiasutuste keeldumist tunnustada inseneride välisriigi kvalifikatsiooni, mis tuleneb sellest, et ei tunnustata vahekvalifikatsiooni, mis annab lõpliku kvalifikatsiooni.

2. Kaebuse esitaja on Itaalia kodanik, kes õppis inseneriteadust Ühendkuningriigis, kus ta omandas järgmise kvalifikatsiooni:

i) Elektroonilise inseneriteaduse tunnistus, mille British Institute of Engineering Technology (edaspidi „BIET“) andis välja 1985. aastal;

II) Inseneride ühingu poolt 1986. aastal välja antud „assotsiaadiliikme“ diplom;

III) „Liikme“ diplom, mille inseneride ühing on välja andnud 1990. aastal;

IV) Kraadiõppe diplom tootmises, mille on välja andnud avatud ülikool 1997. aastal;

v) Master of Science in Manufacturing Management (edaspidi „MSc“), mille on välja andnud avatud ülikool 1999. aastal;

VI) Prahitud inseneri kvalifikatsioon (edaspidi „CEng“), mille on 2006. aastal välja andnud insenerinõukogu ning inseneri- ja tehnoloogiainstituut; ja

(VII) Tootmistehnoloogia filosoofiadoktor (PhD), mille andis välja Bruneli ülikool Londonis 2011. aasta mais.

3. Direktiivi 2005/36/EÜ[1] (edaspidi „direktiiv“) artiklis 11 on sätestatud kutsekvalifikatsioonide tunnustamise viis järgmist taset:

● päritoluliikmesriigi pädeva asutuse välja antud pädevustunnistus, mis tõendab, et omanik on omandanud põhi- või keskharidusele vastavad üldteadmised või läbinud koolituse, mis ei ole tunnistuse või diplomi osa, või on sooritanud erieksami ilma eelneva koolituseta või omanud kolmeaastast erialast töökogemust;

● tunnistus, mis vastab keskhariduse tehnilisele või kutsealasele või üldisele koolitusele, mida täiendab õpe või erialane koolitus;

● diplom, mis tõendab vähemalt üheaastase kestusega keskharidusjärgse koolituse edukat läbimist või kohustuste ja funktsioonide poolest võrreldavat erialast koolitust;

● diplom, mis tõendab kõrghariduse või ülikooli tasemel koolituse edukat läbimist kestusega vähemalt kolm aastat, kuid mitte üle nelja aasta; ja

● diplom, mis tõendab vähemalt nelja-aastase kestusega kõrghariduse või ülikoolitaseme koolituse edukat läbimist.

4. Kuna kaebuse esitaja soovis 2007. aastal tegutseda inseneri kutsealal Itaalias, palus ta Itaalia justiitsministeeriumil tunnustada tema CEng-kvalifikatsiooni diplomina, mis tõendab vähemalt nelja-aastase kestusega kõrgharidus- või ülikooliõppe edukat läbimist, mis võimaldaks teda registreerida jaotise „A – Ingegnere industriale“ all „Albo degli ingegneri italiani“[2].

5. 2009. aastal teatas Itaalia justiitsministeerium kaebuse esitajale, et ta leiab, et tema kvalifikatsioon, eelkõige „elektroonika“ tunnistus, „assotsiaadi liikme“ diplom ja inseneride ühingu välja antud „liikme“ diplom, ei kehti tunnustamiseks Itaalia dekreedi alusel, millega direktiiv üle võeti. Seetõttu registreeriti kaebuse esitaja „Albo degli Ingegneri“ jaotise „B – Ingegnere Junior“ all (vastab eespool punkti 3 kolmandale alapunktile), mitteA-osale, nagu ta oli taotlenud. Itaalia ametiasutused väitsid, et kaebuse esitajal ei olnud esimese taseme diplomit ega samaväärset diplomit.

6. Seejärel paluskaebuse esitaja Itaalia ametiasutustel oma otsus läbi vaadata. Itaalia ametiasutused lükkasid selle taotluse tagasi.

7. 13. augustil 2011 esitas kaebuse esitaja Euroopa Komisjonile rikkumiskaebuse (viitenumber CHAP(2011)02415), milles ta kaebas, et Itaalia ametiasutused ei järginud direktiivi. Kaebuse esitaja väitis, et Itaalia ametiasutused ei pidanud tema kvalifikatsiooni „Electronic Engineering“ ning inseneride ühingu väljastatud „Associate Member“ ja „liikme“ kvalifikatsiooni samaväärseksdiplomiga, mis tõendab vähemalt nelja-aastase kõrg- või ülikoolitaseme koolituse edukat läbimist, ning kandis ta „Albo degli Ingegneri“ A-jaotise „B“ asemel.

8. Komisjon leidis oma 19. detsembri 2011. aasta vastuses, et Itaalia ametiasutused ei saa õiguspäraselt keelduda tunnustamast kaebuse esitaja kvalifikatsiooni samaväärsena Itaalia kvalifikatsiooniga, mis annab juurdepääsu „Albo degli Ingegneri“ A-osale. Komisjon väitis, et avatud ülikool peab otsustama, kas BIETis läbitud koolitust saab kraadiõppesse registreerimisel arvesse võtta. Peale selle andis kaebuse esitaja CEng kvalifikatsiooni välja Ühendkuningriigi insenerinõukogu, mis on Ühendkuningriigi pädev asutus, kes väljastab diplomeid, mis annavad omanikule kvalifikatsiooni inseneri kutsealal tegutsemiseks. Komisjon jõudis järeldusele, et Itaalia ametiasutused peaksid läbi viima tunnustamismenetluse vastavalt direktiivis sätestatud eeskirjadele. Ta tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja paluks Itaalia ametiasutustel tema juhtum uuesti läbi vaadata ja teavitada komisjoni oma otsusest. Seejärel teavitas kaebuse esitaja Itaalia ametiasutusi komisjoni kirjast. Itaalia ametiasutused kinnitasid siiski oma varasemat seisukohta.

9. 29. juunil 2012 teatas komisjon kaebuse esitajale, et palus 15. märtsil ja 28. juunil 2012 Itaalia ametiasutustelt lisateavet. Komisjon juhtis tähelepanu sellele, et kaebuse esitaja juhtum kujutab endast direktiivi väära kohaldamise üksikjuhtumit ning et teda ei ole muudest sarnastest juhtumitest teavitatud. Seetõttu väitis ta, et ei saa järeldada, et Itaalia ametiasutused on välja arendanud järjepideva ja üldise haldustava, mis on vastuolus ELi õigusega. Neil asjaoludel otsustas komisjon, tuginedes liidu kohtute kohtupraktikale[3], mitte algatada Itaalia vastu rikkumismenetlust.

10. Seejärel esitas kaebuse esitaja komisjonile oma kaebuse toetuseks täiendavaid argumente ja palus komisjonil oma seisukoht uuesti läbi vaadata. Eelkõige väitis ta, et tema juhtum ei puuduta mitte seda, et Itaalia valitsus ei ole direktiivi nõuetekohaselt üle võtnud, vaid pigem seda, et Itaalia ametiasutused ei kohaldanud seda nõuetekohaselt. Kaebuse esitaja lisas nende isikute nimekirja, kes olid tema sõnul taotlenud ja saanud nende kvalifikatsiooni tunnustamist võrdväärsena diplomitega, mis annavad õiguse nende registreerimiseks Itaalia justiitsministeeriumi poolt „Albo degli Ingegneri“ jaotise A all. Kaebuse esitaja sõnul olid mõned neist isikutest saanud A-osasse registreeruda, kuigi neil oli tema kvalifikatsiooniga samaväärne või isegi madalam kvalifikatsioon. Tema arvates näitas see, et i) Itaalia ametiasutused kohaldasid eeskirju ühetaoliselt, mis kujutas endast kõigi taotlejate tõsist ja ebaõiglast diskrimineerivat kohtlemist; II) direktiivi artikli 13 kohaldamisel, mis käsitleb liikmesriigi pädeva asutuse poolt tunnustamise tingimusi; ning iii) direktiivi artiklite 3, 14 ja 15 kohaldamisel. Seejärel juhtis kaebuse esitaja tähelepanu sellele, et 15. septembril 2010 kinnitas Ühendkuningriigi tehnikanõukogu, et tema magistrieelsed õpingud on samaväärsed bakalaureusekraadiga ning et tema aspirantuur ja magistrikraad on Euroopa kvalifikatsiooniraamistiku 7. tasemel. Nimetatud nõukogu järeldas oma kirjas, et kaebuse esitajat tuleks käsitada insenerina, kellel on diplom, mis tõendab kõrghariduse või ülikooli tasemel vähemalt nelja-aastase koolituse edukat läbimist.

11. 16. septembril 2012 kinnitas komisjon oma varasemat seisukohta ja kavatsust lõpetada kaebuse esitaja juhtum. Eelkõige märkis komisjon, et: i) kvalifikatsiooni tunnustamise otsus tehakse juhtumipõhiselt, sest see põhineb muu hulgas taotleja „riikliku koolituse“ ja „rändaja koolituse“ võrdlusel. See tähendab, et kahe taotleja suhtes, kes on läbinud samad koolituskursused, võib teha erinevaid otsuseid; II) mis puudutab kaebuse esitaja viidatud isikute nimekirja, siis puuduvad tõendid selle kohta, et ühte või mitut neist isikutest keelduti tunnustamast, sest Itaalia ametiasutused ei tunnustanud nende vahekvalifikatsiooni, mis andis juurdepääsu lõplikule kvalifikatsioonile; III) kaebuse esitas ainult üks nimekirja kantud isikutest. Kuid selles kaebuses tõstatatud küsimus erines kaebuse esitaja tõstatatud küsimusest.

12. 19. septembril 2012 teavitas kaebuse esitaja komisjoni teatavatest juhtumitest, kus Itaalia ametiasutused ei olnud tunnustanud Ühendkuningriigi ametiasutuste välja antud diplomeid. Tema arvates olid Itaalia ametiasutused kehtestanud haldustavad, mille kohaselt nad keelduvad süstemaatiliselt tunnustamast Ühendkuningriigi tunnustatud asutuste antud kvalifikatsioone.

13. 13. jaanuaril 2013 kordas komisjon oma varasemaid seisukohti, tuginedes oma eelmises kirjas esitatud argumentidele. Samuti kinnitas ta oma otsust jätta rikkumismenetlus algatamata.

Uurimine

14. Ombudsman algatas uurimise kaebuse esitaja väite kohta, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebust, ning väitis, et komisjon peaks kaebuse esitaja esitatud väiteid arvesse võttes oma seisukoha uuesti läbi vaatama ja algatama Itaalia vastu rikkumismenetluse.

15. Uurimise käigus sai ombudsman komisjoni arvamuse kaebuse kohta ja seejärel kaebuse esitaja märkused vastusena komisjoni arvamusele. Uurimise läbiviimisel on ombudsman võtnud arvesse poolte esitatud argumente ja arvamusi.

Väide, et komisjon ei käsitlenud nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebust ja sellega seotud väidet

Ombudsmanile esitatud argumendid

16. Oma väite toetuseks väitis kaebuse esitaja, et i) komisjon tunnistas, et Itaalia ametiasutuste otsus mitte tunnustada tema kvalifikatsiooni samaväärsena Itaalia kvalifikatsiooniga, mis võimaldaks isikut registreeridaAlbo degli Ingegneri A osa alusel, ei oledirektiiviga kooskõlas; II) komisjon ei hinnanud nõuetekohaselt tema viidatud juhtumeid, mis viitavad sellele, et Itaalia ametiasutused keelduvad süstemaatiliselt tunnustamast Ühendkuningriigi tunnustatud asutuste välja antud kvalifikatsioone; ning iii) komisjon ei vastanud nõuetekohaselt tema esitatud õiguslikele argumentidele.

17. Oma arvamuses väitis komisjon, et ta oli juhtumit põhjalikult uurinud ja jõudnud järeldusele, et Itaalia ametiasutuste otsus ei ole direktiiviga kooskõlas. Kuna Chartered Engineeri tiitli andmise otsus kuulub Ühendkuningriigi ametiasutuste pädevusse, ei oleks Itaalia ametiasutused saanud seda otsust vaidlustada. Komisjon saatis ka Itaalia ametiasutustele kirja, milles soovitas neil juhtumit uuesti hinnata. Oma vastuses leidsid Itaalia ametiasutused siiski, et direktiivi ei ole rikutud, ja kinnitasid seega oma varasemat otsust. Seejärel saatis kaebuse esitaja juhtumi SOLVITile [4], kuid edutult.

18. Eespool öeldust hoolimata ja nii kahetsusväärselt, nagu oli olukord, ütles komisjon, et kaebuse esitaja juhtum on individuaalne, kuna miski ei viita sellele, et Itaalia ametiasutused oleksid loonud haldustava, mille kohaselt nad keelduvad süstemaatiliselt tunnustamast inseneride välisriigi kvalifikatsiooni seetõttu, et nad ei tunnusta ühtegi vahendaja kvalifikatsiooni, mis võimaldaks juurdepääsu täiendavatele kvalifikatsioonidele. Sellega seoses tugines komisjon liidu kohtute praktikale, mille kohaselt peab selline haldustava olema teataval määral järjepidevat ja üldist laadi[5].

19. Kaebuseesitaja väite kohta, et ta edastas komisjonile nimekirja inseneridest, kelle kvalifikatsioon on välja antud Ühendkuningriigis või Kanadas, ning selgitas, et Itaalia ametiasutused tunnustasid nende kvalifikatsiooni erinevalt, viitas komisjon oma varasemale vastusele kaebuse esitajale (vt eespool punkt 11). Komisjon kordas, et ainult üks kaebuse esitaja nimekirja kantud inseneridest esitas talle rikkumiskaebuse. Selles etteheites tõstatatud küsimus erines aga käesoleva kohtuasja omast, kuna selles kohtuasjas puudutas küsimus teatavaid hüvitamismeetmeid.

20. Komisjon lisas, et ta on valmis oma seisukohta uuesti läbi vaatama, kui ta saab sama küsimuse kohta uusi kaebusi. Kaebuse esitaja esitas komisjonile teavet veel viie juhtumi kohta, et tõendada, et vastupidiselt direktiivile keelduvad Itaalia ametiasutused süstemaatiliselt tunnustamast Ühendkuningriigi inseneride kvalifikatsiooni või tunnustavad neid madalamal tasemel. Esimesel juhul järeldas komisjon, et rikkumise olemasolu kohta ei olnud piisavalt teavet. Teisel ja kolmandal juhul ei olnud Itaalia ametiasutused veel ühtegi otsust teinud. Neljanda juhtumi puhul järeldas komisjon, et tunnustamisest keeldumise otsus oli õige, sest Ühendkuningriigi omandiõigus anti üksnes Itaalias omandatud kvalifikatsiooni ja töökogemuse alusel. Viiendal juhul ei olnud komisjonil võimalik esitada oma seisukohta tunnustamise kohta, kuna tal puudus teave vastava kutsealase koolituse ja õpingute ulatuse kohta.

21. Kokkuvõttes väitis komisjon, et ELTL artiklis 258 ja väljakujunenud kohtupraktikas sätestatud kaalutlusõiguse piires ei algatata käesolevas asjas liikmesriigi kohustuste rikkumise menetlust, kuna tal ei ole selleks mingit kohustust ja isikutel ei ole õigust nõuda temalt konkreetse seisukoha võtmist. Samuti leidis ta, et ta vastas nõuetekohaselt kaebuse esitaja esitatud argumentidele ja võttis neid arvesse, ning tegi ettepaneku, et kaebuse esitaja pöörduks õiguskaitse saamiseks siseriiklikesse kohtutesse.

22. Oma märkustes jäi kaebuse esitaja oma varasemate seisukohtade juurde. Ta väitis ka, et komisjon ei vaadanud nõuetekohaselt läbi Itaalia ametiasutuste poolt tema juhtumi puhul tehtud analüüsi. Tema arvates oli see analüüs ekslik ja tõi kaasa lahknevused tema ja teiste sarnase kvalifikatsiooniga inseneride kohtlemises.

23. Seoses kohtupraktikaga, mille kohaselt komisjonil on õigus, kuid mitte kohustus algatada rikkumismenetlus, väitis kaebuse esitaja, et komisjoni viidatud kohtuotsus puudutas Belgia õiguse vastuolu liidu õigusega, samas kui tema juhtum puudutas liidu õiguse ebaõiget kohaldamist Itaalia ametiasutuste poolt. Seda arvesse võttes ei tohiks komisjoni viidatud kohtupraktika olla käesoleva juhtumi suhtes kohaldatav. Oma seisukoha toetuseks viitas kaebuse esitaja mitmele nõukogu resolutsioonile, mille kohaselt on komisjonil aluslepingute „vaatleja“ roll ja tal on kohustus lõpetada liidu õiguse rikkumised. Ta viitas ka direktiivile 2006/123/EÜ[6] ja kordas oma seisukohta, et komisjon ei võtnud ühtegi tema argumenti arvesse oma rikkumiskaebuse lõpetamisel.

24. Seoses viie inseneriga, kelle juhtumile ta oma kirjavahetuses komisjoniga viitas, lükkas kaebuse esitaja komisjoni seisukohad tagasi ja väitis, et esimesel juhul rikuti selgelt ELi õigust, sest Itaalia ametiasutused ei kaalunud kompensatsioonimeetmete võtmise võimalust. Samuti ei tunnistanud ta inseneri „Albo degli ingegneri“ B-osasse. Muudel juhtudel, kui asjaomased insenerid taotlesid oma kvalifikatsiooni tunnustamist, eiras komisjon lihtsalt asjaolu, et Itaalia ametiasutused ei olnud neid nõuetekohaselt tunnustanud.

25. Kaebuse esitaja rõhutas, et eespool öeldut arvesse võttes peaks komisjon algatama Itaalia vastu rikkumismenetluse.

Ombudsmani esialgne hinnang, mis viis sõbraliku lahenduse ettepanekuni

26. Kodanike kaebused on oluline vahend komisjoni teavitamiseks ELi õiguse võimalikest rikkumistest. Need võimaldavad komisjonil tõhusalt täita aluslepingute täitmise järelevalvaja rolli.

27. Euroopa Liidu Kohtu väljakujunenud praktikast tuleneb, et komisjonil on kodanike esitatud kaebuste hindamisel ulatuslik kaalutlusruum ning ta ei ole kohustatud algatama rikkumismenetlust igal juhul, kui liikmesriik on rikkunud liidu õigust. Seetõttu ei ole kodanikel õigust nõuda, et komisjon võtaks oma rikkumiskaebuste sisu suhtes konkreetse seisukoha[7]. Sellest järeldub, et kaebuse esitaja seisukoht, et komisjon on kohustatud mis tahes rikkumist alustama, ei ole veenev.

28. Asjaolu, et komisjonil on lai kaalutlusõigus, ei tähenda selgelt, et rikkumiskaebuste käsitlemisel ei esineks piiranguid, mis tulenevad põhiõigustest ja hea halduse põhimõtetest. Sellega seoses on eriti oluline Euroopa Liidu põhiõiguste harta artikkel 41, mis näeb ette õiguse heale haldusele. Harta artikli 41 lõike 2 punkti c sõnastusest tuleneb, et see õigus hõlmab „administratsiooni kohustust põhjendada oma otsuseid“. See kohustus on sätestatud ka Euroopa hea halduse tava eeskirja[8] artiklis 18. Ombudsman hindab seega, kas komisjon käsitles nõuetekohaselt kaebuse esitaja rikkumiskaebust ja kas ta põhjendas piisavalt oma otsust mitte algatada rikkumismenetlust Itaalia suhtes.

29. Komisjon nõustus kaebuse esitaja juhtumiga, kuid väitis, et kaebuse esitaja juhtum on üksikjuhtum, mille puhul Itaalia ametiasutused kohaldasid ELi õigust valesti. Seetõttu otsustas komisjon kaebuse esitaja juhtumi lõpetada, kuna Itaalia ametiasutused ei ole järjekindlat ja üldist tava rakendanud.

30. Kaebuse esitaja väidab, et komisjoni viidatud kohtupraktika järjepideva ja üldise tava vajalikkuse kohta ei ole tema juhtumi puhul asjakohane. Ta väidab, et viidatud kohtuotsus puudutas Belgia õiguse vastuolu liidu õigusega ja seda ei kohaldata laiemalt. Tegelikult viitab kohtuotsus rikkumistele üldiselt, olenemata sellest, kas rikkumine puudutab siseriikliku õiguse vastuolu liidu õigusega või liidu õiguse ebaõiget kohaldamist liikmesriigi ametiasutuste poolt. Seega see kaebuse esitaja väide ei tõuse.

31. Käesolevas kohtuasjas tõstatati siiski sisuline küsimus, kas kaebuse esitaja Ühendkuningriigis omandatud kvalifikatsioonid olid samaväärsed Itaalia kvalifikatsiooniga, mis võimaldas juurdepääsu „Albo degli Ingegneri“ A-osale. See on lihtne küsimus. Kaebuse esitajat tunnustati Ühendkuningriigis „Chartered Engineerina“. Nagu komisjon õigesti märkis, kuulub selle tiitli andmise otsus Ühendkuningriigi ametiasutuste pädevusse ning Itaalia ametiasutused ei oleks saanud seda otsust vaidlustada. Ombudsman märgib ka, et komisjon teatas Itaalia ametiasutustele sõnaselgelt, et nad tõlgendasid ELi õigust valesti ning et kaebuse esitaja juhtumi käsitlemise viis on seega põhjustanud ELi õiguse rikkumise. On tõsi, et komisjonil on õigus mitte uurida liidu õiguse üksikuid rikkumisi liikmesriikide poolt, kui miski ei viita sellele, et selline rikkumine on midagi enamat kui üksikjuhtum ning see on osa järjepidevast ja üldisest praktikast. Tuleb siiski meeles pidada, et Itaalia ametiasutused eirasid komisjoni arvamust ja väitsid, et käesolevas asjas ei ole rikkumist toimunud. Ombudsmani arvates viitab see suhtumine sellele, et sarnaseid juhtumeid oleks käsitletud ühtemoodi ja seega on olemas süsteemne küsimus, mis väärib komisjoni sekkumist, ootamata ära selliste tulevaste probleemide tekkimist. Ombudsman tunnistab, et komisjon sekkus kiiresti ja kiiduväärt selgusega pärast seda, kui kaebuse esitaja teavitas teda oma probleemist. Arvestades seda, mis võis olla Itaalia ametiasutuste põhimõtteline vastuseis, oleks ombudsmani arvates olnud asjakohane võtta järelmeetmeid esialgsete sammude suhtes, et küsimust lõplikult selgitada, selle asemel et lõpetada kaebuse esitaja juhtum.

32. See oleks andnud komisjonile ka võimaluse küsida Itaalia ametiasutustelt üksikasju teiste isikute kohta, kellele kaebuse esitaja viitas oma seisukoha toetuseks, et tegemist on süsteemse ja üldise rikkumisega. Sellega seoses märgib ombudsman, et komisjon möönis, et tal ei olnud piisavalt teavet mõne sellise juhtumi hindamiseks, samas kui kahel juhul ei olnud Itaalia ametiasutused neile esitatud taotluste kohta isegi otsust teinud.

33. Kõike eeltoodut arvesse võttes teeb ombudsman esialgse järelduse, et komisjon ei käsitlenud kaebuse esitaja rikkumiskaebust kõigis aspektides nõuetekohaselt. Seetõttu teeb ta ettepaneku sõbraliku lahenduse leidmiseks vastavalt Euroopa Ombudsmani põhikirja artikli 3 lõikele 5.

Ettepanek sõbraliku lahenduse leidmiseks

Eespool esitatud järeldusiarvesse võttes teeb ombudsman ettepaneku, et komisjon jätkaks kaebuse esitaja rikkumiskaebuse uurimist. Arvestades, et kaebuse esitaja rikkumiskaebuse esmakordsest esitamisest on möödunud rohkem kui kolm aastat, oleks asjakohane, et komisjon jätkaks uurimist jõuliselt selles etapis.

Emily O’Reilly

Euroopa Ombudsman

Strasbourg, 4.9.2014

[1] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 7. septembri 2005. aasta direktiiv 2005/36/EÜ kutsekvalifikatsioonide tunnustamise kohta (ELT L 255, lk 22).

[2] Termin viitab inseneride registrile, mida haldab Itaalia tehnikanõukogu.

[3] Näiteks 12. detsembri 2005. aasta otsus kohtuasjas C- 287/03: komisjon vs. Belgia (EKL 2005, lk I-3761, punkt 29).

[4] SOLVIT on mitteametlik probleemide lahendamise võrgustik, mis on loodud selleks, et lahendada probleeme, millega ELi kodanikud või ettevõtjad ELi liikmesriikide haldusasutustes kokku puutuvad.

[5] Vt 4. joonealune märkus ja selles kohtuotsuses viidatud kohtupraktika.

[6] Euroopa Parlamendi ja nõukogu 12. detsembri 2006. aasta direktiiv 2006/123/EÜ teenuste kohta siseturul (ELT L 376, lk 36).

[7] Kohtuasi T-571/93: Lefebvre frères et soeurs jt vs. komisjon, EKL 1995, lk II-2379, punkt 60.

[8] "1. Igas institutsiooni otsuses, mis võib kahjustada eraõigusliku isiku õigusi või huve, esitatakse otsuse aluseks olevad põhjused, esitades selgelt asjakohased faktid ja otsuse õigusliku aluse.“